Ehitistes kasutame Eestimaist männipuitu, mis kuivatatakse kuivatuskambris. Ehituseks kasutatakse puitu, mille maksimaalne niiskussisaldus on 20%.

Vara on pealasuva palgi alaserva tehnoloogiliselt lõigatud horisontaalne süvend, mis kopeerib alumise palgi selga. Vara on 200mm palgi puhul vähemalt 80 mm lai ja kuni 25 mm sügav, mis tagab piisava ruumi soojustuse tarvis. Soojustusena kasutame naturaalset linavilti, mis ei kogu niiskust ja on ilmastikukindel.

Maja soojapidavus sõltub kõigi tarindite kaudu lahkuvast soojahulgast. Tänapäeva ehitusmaterjalide soojapidavus on suurem kui palgil, kuid teiste tarindielementide (põrand, katus, aken) parema soojustamise abil on võimalik saavutada lähedane tulemus. Soojapidavuse eelduseks on muidugi eelkuivatatud palgi, tuuletiheda tapi ja vara kasutamine. Seinapaksuse valikul on määravaks kasutustsükkel: kas aastaringne eluhoone või hooajaliselt kasutatav puhkemaja? Alaliselt kasutatava eluhoone puhul peaks kantpalkseina paksus olema vähemalt 200mm.

Tuli ohustab kõiki ehitisi, ta vajab põlemiseks kolme komponenti: põlev materjal, hapnik ja soojus. Puit süttib otsesest leegist 300 C või suurest kuumusest 400C juures. Võimalik on puitu immutamise ja keemiliste kaitsevahendite abil muuta raskesti süttivaks, kuid mitte tulekindlaks. Oluline on see, et põlemata puidul säilib kandevõime omadus, st. tema tugevus säilib. Metallkonstruktsioon muutub temperatuuri mõjul (tulekolde lähedal on temp. kuni 800C) voolavaks ja kaotab kujupüsivuse, st. vajub kokku, seega massiivne puit on tulekindlam, kui metallkonstruktsioon. Puidu põlemine algab pinnalt, mis selle tulemusena söestub ja edasi toimub põlemine aeglaselt ning varing toimub pikkamööda.

Aja jooksul kaasneb ristpalkmajadel seoses puidu kuivamisega loomulik seina mahu vähenemine. Ristlõikes 3-6%, st. 3-6 cm 1 meetri kohta. Kuna kasutame eranditult eelkuivatatud/kamberkuivatatud palke, siis on vajumine väiksem: 2-3 %. Hoone lõplik vajumine toimub 2-3 aasta vältel. Kui maja on seda asjaolu arvesse võttes projekteeritud ja ehitatud, ei tekita see hilisemas ekspluatatsioonis probleeme, eriti oluline tuulepidavuse seisukohalt on tappide ja varade töötlemise ja sobivuse täpsus. Avatäited kinnitatakse konstruktsiooni tenderpostide abil, mis tagavad konstruktsioonile võimaluse mahumuutuseks.

Pikaajalise kauni ilme säilimise huvides on soovitav palkmaja väljastpoolt katta kaubanduses pakutavate puiduhooldusvahenditega. Seda tehakse vastavalt vajadusele, kuid vähemalt 5-aastase intervalliga. Naturaalsel palkseinal sisuliselt puudub sagedane viimistluse/remontimise vajadus, seetõttu pole kaasnevaid kulusid.

Ristpalkseina stabiilsuse tagamiseks kasutame salapulki, mis jäigastavad palgid omavahel, salapulkade augud puuritakse tootmise käigus vahemaaga 1,5 – 2,0 m.

Palkhoonete pikkusel pole piiranguid, sest palkide jätkamine tapiga tagab hoone stabiilsuse.

Palgi profiili valikul on suurim erinevus visuaalne:

• kellele meeldib looduslik ümarpalk;
• kes eelistab kantpalgi ühetasast seina.

Norras on traditsionaalne palgitüübi valik valdavalt kantpalk oma tasase seina tõttu. Eestis kasutatakse ehituseks mõlemaid palgitüüpe.

See on klassikalise palkkonstruktsiooni ja puitkarkassi kooskasutamine. Alumine korrus ehitatakse vertikaalsete massiivsete (treitud, saetud või looduslike) postide vahele sõrestikust, välisvooderduseks on servamata plank. Teine korrus looduslikust palgist. Sageli on ka 2. korrus karkassist.

Stav-laft on enimlevinud Norras, kuna kätkeb eneses käsitööd ning on ökonoomsem nii ehitajale kui tellijale, andes võimaluse valida siseviimistlust.

Hind kujuneb esialgse visiooni, selle arendamise, täpse ehitusliku lahenduse, ehitusplatsi asukoha ja veel mitme olulise komponendi koosmõjul.

Oluline on silmas pidada, et rääkides karkassist, sõltub selle hind peamiselt seina ruutmeetrite arvust, mitte põrandapinna ruutmeetrite arvust.

Vundamendiks sobivad kõik levinud vundamenditüübid: post- (väiksematele hoonetele), lint- ja plaatvundament. Oluline on siin aluspinnase tugevus.

Katusekattena sobivad eriti looduslikult rasked materjalid: muru ehk mätaskatus ja kivikate (mõlemad eeldavad tugevat katusekandekostruktsiooni).

Raske katusekatte eeliseks on asjaolu, et raskus vajutab palgid tihedasti varadesse.

Palkmajale on sobiv ka roo-, sindel- ja laastukate. Valik sõltub omaniku ja arhitekti soovist ja nägemusest, mis antud keskkonda paremini sobitub.

Massiivsema palgi kasutamine tagab soliidse väljanägemise, erinevad pinnatöötlemise võimalused (looduslik, hööveldatud, käsitsi tahutud, kooritud jne), tervisliku siseatmosfääri/elukeskkonna ning parema soojapidavuse. Massiivse palgi kasutamisel võivad aga tekkida suured kuivamispraod, mis rikuvad maja ilmet.